Mina > Kõige algus

ÕNN ON NEIS VÄIKESTES KÄTES
MIDA ARMSALT LIIGUTAB LAPS
ÕNN ON KUI NAERATAB HETKEKS
SEE PISITILLUKE LAPS
ÕNN ON TA SÄRAVAIS SILMADES
JA LUSTAKAS PÕSELOHUS
ON PÄIKE KA VIHMASTES ILMADES
KUI SELLINE ÕNN ON KODUS

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 20. oktoober 2007
Arvatav sugu oli tüdruk.

Emme mõtles mind oodates: Olin hästi õnnelik, sest olin juba mõnda aega oodanud, et see sündmus juhtuks. Nii mõnus oli vaadata, kuidas kõhuke järjest kasvas ja kasvas ning puksimine selle sees läks tugevamaks ja tugevamaks... hästi tore oli see ootusaeg ja ümmargusena ringi veeremine (kui esimesed 5 kuud iiveldust välja arvata, aga kes seda enam mäletabki ;) )

Issi mõtles mind oodates: Ootas ka oma pisikesega kohtumist, lõpus juba väga, väga... siiski tõeline arusaam sellest, et ta nüüd ongi päriselt kellegi isa, jõudis tõeliselt kohale ilmselt alles koos beebi sünniga ;)

Oodates kutsuti mind nii: Täpike, Mudilane


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 17. oktoober 2007 kell 13:05
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3860 grammi
Olin sündides: 52 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid helepruunid
Silmad olid sinised


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Elite Kliinik Tartus
Sünni juures viibisid: issi
Ämmaemand oli: Marika Parts
Arst oli: dr Küüts

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Ämmaemand ja arst olid hästi toredad ning abivalmid.

Emme kirjeldus sünnitusest: Olin juba mõnda aega oodanud, et võiks ära sünnitama minna, kuigi aega veel oli ja mingeid erilisi märke sünnituse lähenemisest ei olnud aru saada, kui pühapäeval (14.10) päeval autosõidu ajal tunda andnud alaseljavalud teatava vahe tagant, kuid seljavalu ei osanud siis ma ikkagi mingiks märgiks lugeda... Siis aga 16.okt hilisõhtul (õigemini 17.okt juba, sest umbes kell 00.45) tundisn kiiret vajadust wc-sse minna ning tulidki veed, milles ma alguses siiski kindel ei olnud. Kohe algasid ka aga tuntavad valud, ikka seljas, mitte kõhus. Igaks juhuks otsustasin veel dushi alla minna, et olla kindel, kas tegemist ikka õigete valudega. Valud üle ei läinud, vaid olid kohe 3-4 minuti tagant järjepidevalt ja ikka juba väga tugevalt. Ajasin tulevase isa üles, et asi vist kahtlane. Ta esialgu arvas ka, et ah, mis ma jaman... Kuna valude tõttu sain vaid vaevu toas ringi liikuda, otsustasin Elite valvearstile helistada, kes siis soovitas ikka haiglasse tulla. Jõudsime kohale umbes kahe paiku öösel, kus kõigepealt meid ilusasse tuppa paigutati arsti ootama ning ktg pandi ka kohe külge. Umbes kolme ajal tuli arst läbi vaatama ja avatust oli ainult 1 sõrm. Mõtlesin küll, et kui see asi nii aeglaselt areneb, ja valud ju aina tugevnevad, siis annan küll varsti otsad ja ei suuda lõpuni vastu panna. Jäin ootama, kuna saaks vanni valutama. Enne kuut see siis juhtuski ja kolisime üle ära sünnitustuppa. Vaevlesin vannis umbes 1,5h ja siis nõudsin mingitki leevendust, sest valud olid minu jaoks ikka täiesti väljakannatamatud juba. Tehti seljablokaad (dest.vee süst selga), mis oli ikka metsikult valus, lausa kriiskasin selle tegemise hetkel... aga leevendust ei kuskilt. Seega vahelduseks naerugaas, mis aitas vähemalt hingamist reguleerida. Enam kellaaega ei mäletagi, aga mingi aja möödudes kobisin uuesti vanni, seljamašaasi sisselülitamine tõi vähest leevendust. Siiski nõudsin veel ka emakakaela valuvaigistavat süsti, sest tõesti arvasin, et kui miski valu ei vähenda, annan kohe kohe otsad... tehti ära ja järsku ktg all avastati, et lapse südametoonid väga nõrgalt kuulda. Oh seda sisemist paanikat, nii mul kui Tõnul, ja näha oli, et nii ämmakas kui arstki olid veidike ähmis. Küsisid, et kas vajadusel oleme erakorralise keisriga nõus... no loomulikult, peaasi, et lapsega kõik korras oleks. Ise aga sisimas mõtlesin, misiganes, tehke ainult see keiser ja pange mulle üldtuimestus (hea et nii ei läinud siiski!), saaks ainult valust lahti. Seda ma teistele muidugi sel hetkel ei öelnud. Asjas selguse saamiseks veeresime kõik koos aga mingi peene uh aparaadi alla, kus selgus siiski, et lapsega kõik parimas korras. Ja tagantjärgi on Tõnu küll kindel, et ktg andurid lihtsalt nihkusid mu peal ja seetõttu see toonide nõrgem kuulmine (ma ei olnud ju ka võimeline paigal püsima pikali asendis).
Igatahes vaadati mingi hetk jälle avatust, mille järgi pidanuks kohe kohe pressideks minema, aga mida ei olnud, olid pressid, ainult valu jätkus metsikult. Siiski võtsin sünnitusjäri peal asendi sisse ja proovisin ise pressida nii kuis jõudsin (ega eriti ei jõudnudki). Vahepeal siis puhkuseks tagasi lauale ja seal külili edasi pressides... ei miskit... lõpuks siiski hakkasin mingeid nõrku presse justkui tundma ja lõpetasin uuesti järil, mille taga (ehk mu seljataga) oli Tõnu kindlaks "selja"toeks. Võisin aga isegi juba aru saada, et laps on vist üsna suur, vähemalt ta pea, sest see ei tahtnud ega tahtnud välja tulla. Siiski vaikselt ämmaka sõnul liikus. Olin ka andnud nõusoleku lahkliha lõikuseks, vajadusel. Ja mingi hetk nägin kääre, aga enne kui jõudsin reageeridagi, tehtigi see lõige ära (ilma tuimestuseta!) - jälle metsik kriiskamine siis minu poolt, millele aga järgnes uskumatu kergendus (ja kogu see eelpoolne praegu meenutatud meeletute valude, ainult seljavalude siis, kirjeldus) oli sel hetkel kui peoga pühitud, sest meie väike ime lupsaski tervenisti korraga välja. Nabanöör lõigati läbi (seda tegi ämmakas, ei tundnud me ise kumbki vajadust selle tegemiseks ) ning mind aidati tagasi pikali ja pisike tibuke kohe mulle kõhule. Ma ei oleks tõesti uskunud, et see tunne on nii imeline, lihtsalt kirjeldamatu... Arst veel muretses, et kõrvalt vaadates olnud ma ikka kohutavalt kannatav tundunud, et kas nüüd sain traumaatlise kogemuse sünnitusest, kuid kogu eelnev "õudus" oli tõesti peoga pühitud, ja on tegelikult siiani, kui just ise pingsalt ei püüa seda kirjeldamiseks meenutada. Lisaks veel selline armas pisiasi, et meie tütreke sündis roosas sünnitustoas ja kõrval sinises sünnitustoas sündis veidike hiljem väike poiss. Kokkuvõttes aga, lihtsalt nii imearmas oli ja on beebi, kelle emmeks ma olen saanud...

Tugiisiku kirjeldus: Pärast sünnitusloengut, kuhu, minu kergel survel, Tõnu kaasa tuli, ütles ta kindlalt: "Midagi eriti uut ma küll teada ei saanud. Ja üldse on mul nüüd kõik selge...", viidates, et see sünnitus saab köki-möki olema... Pärast aga, kui minu kallal veidike õmblemisega tegeleti ja ma ise nägin värsket issit koridoris hämmeldunult jalutamas, rääkis ta nägu enda eest - ta oli uskumatu kogemuse saanud ja midagi väga, väga erilist läbi elanud. Abi oli tast ka kõvasti, iga mu soov (peamiselt küll lihtsalt juua saada ja selga masseerida) sai kiirelt täidetud ning lihtsalt kaasatundvast ja toetavast hoiakust ja tema kohalolekust oli juba palju abi...
Kes mind haiglas külastasid: Haiglasse me väga palju külalisi ei oodanudki, vaid lubasime neid hiljem kodus vastu võtta, kuid külas käisid siiski vanaemad Mari ja Aili ning emme sõbrad Egle ja Helina oma pisikeste Hugo ja Jan-Erikuga.

Haiglas veedetud aeg: 17.-19.oktoober (kolmapäevast reedeni)

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Liispet Leemet, see pandi minule 31. oktoober 2007 (~2 nädalaselt).

Miks just selline nimi? See nimi hakkas emmele meeldima 2006.a suvel, kui ta ise mängis Palamuse Amatöörteatri suvelavastuses "Sabani sõlmes Luts" Liispeti. Ootusajal meenus see nimi uuesti ja issile meeldis see ka ning nii ta jäigi kõikidele teistele nimekandidaatidele peale.
Teised valikud olid: Enamus teistest variantidest sisaldas samuti sõnaosa "liis".

Minu hüüdnimedeks on: Liisu, Tipsu(ke), Tibuke


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 19. oktoober 2007 (~2 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Veeriku 8-13 Tartu
Kodus võttis vastu: Kass Muffy koos oma püütud saagi, rõdu kaudu sisenenud väikse linnukesega

Päevast lühidalt: Koju jõudsin alles õhtul kella 20 paiku, seega magasin suurema osa ajast ja vahepeal sõin ka.
Ilm oli: üsna külm ja vesine sügisilm



POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
REISIMINE
TERVIS
LASTEAED
JUTUNURK
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID